September Issue

Filmi "September Issue" päevakajalisusest on küll juba veidi möödas, kuid proua Jääkuninganna (muide, talle ei meeldi kui tema poole pöördutakse sõnaga "proua" ) sai hakkama järjekordse oma võimu demonstratsiooniga Milano moepäevadel. Nimelt tuli ta kohale ja teatas, et nelja päeva asemel on vaja see üritus läbi viia kahega, sest tema ei saa kauem kohal olla ning uskumatu küll, kuid nii ka tehti ;). Nii ma mõtlesin, et võiks avaldada isiklikud muljed sügisel nähtud dokumentaalist. Olen selle kirjutanud varem valmis kui muljed olid värsked ja sellest ka järgneva avalause aktuaalsuse kadumine.

Kirgi kütab hetkel moeringkondades ja moest huvitatud inimeste seas film “Septembri number”, mis kajastab Ameerika Vogue siseelu 6 kuu vältel enne aasta kaalukaima (nii otses kui kaudses tähenduses) numbri loomist. Jättes kõrvale asjaolu, et film oli tegelikult pigem igav, veniv ning praktiliselt ilma glamuurita, oli filmis mitu värvikat tegelast. Ma ei pea USA Vogue peatoimetajat Anna Wintouri üldse antud filmi peategelaseks - peategelane oli hoopis Vogue septembri number - ega isegi mitte meeldejäävamaiks, selleks oli minu jaoks hoopis moetoimetaja Crace Goddington. Olles endine modell, nägi ta praegu välja tavalise vananeva naisena (väga iseloomulik oli kaader, kus Crace kõndis mööda koridori oma lääpatallatud kingadega), kuid millise loomingulisuse ja kirega oli ta pühendunud oma tööle! Ta pani kokku ja pildistas üksinda praktiliselt kõik moeseeriad antud numbrisse ning tegi oma tööd tõelise armastuse ja professionaalsusega. Samuti oli ta see isik, kes tõi peakontorisse inimlikkuse. Minul tekkis pähe ainult üks mõte: “Kes saab antud daami mantlipärijaks?”.

Anna Wintour olles tõeline Jääkuninganna nagu teda moeringkondades kutsutakse, nautis oma ainuvõimu. Kõige hämmastavam oli mulle see, et ta isegi ei armasta moodi ja riideid ning rääkis oma tööst kui millestki  alaväärsest, juhtides samas 300 miljardi dollari äri. See suhtumine oma töösse ilmselt tekitaski temas sellist karmust, võiks öelda, et isegi kibestumist ning mitu korda lühikese filmi käigus tuli välja, et tema perekond muigas ta töö üle. Kui varem on arvustatud tema resoluutsust pildiseeriate ja rõivaste väljapraakimisel nii ajakirjast kui moeloojate kollektsioonidest, siis minu meelest oli just see oskus tema pädevuse näitaja – ta ei vääratanud kordagi ning väljapraagitu ei oleks andnud konkreetsesse kollektsiooni ega ka ajakirja numbrisse mingit lisaväärtust. Tal on äärmiselt hea sismine stiilitunne ning harmoonia nägemise oskus, samuti uute trendide etteaimamise anne ja see ongi ta teinud nii edukaks ning võimukaks. Ta enda stiil on lihtne, aga lihvitud ja väljapeetud ning elegantne.

Huvitav oli ka see kui vähe on glamuuri antud töös, töötajad ei avaldanud enamikel juhtudel oma riietusega mingit muljet (antud kontoris lihtsalt eeldad seda – nägime ju täielikku moemöllu filmis “Saatan kannab Pradat”) ja tegevus kontoris oli kantud hirmuenergiast. Minu jaoks muutus antud kontor kohaks, kuhu sattumist soovin igati vältida, kuigi Vogue võlu ajakirjana jäi alles.

Antud teos peaks siiski kuuluma kohustuslike moetudengite filmide nimistusse, näidates moemaailma telgitaguste halastamatust ja hetkel valitsevat ülemvõimu. Ootan põnevusega, millal toimub võimuvahetus moemaailmas, sest on aimata juba mõningast revolutsiooni hõngu.