"Sex ja linn" kahest

Võtsin eile ette siis selle paljuoodatud ja ülehaibitud (moe)filmi. Ootused eritit kõrgel just polnud, sest olin lugenud juba päris palju erinevaid kokkuvõtteid ning need eriti soodsat muljet ei jätnud. Läksingi pigem stilistikat vaatama.

Sisu oli ikka ülinõrk (alla mu niigi nappide ootuste) - lihtsalt nii naiivsed ei saa olla isegi ameeriklannad selles eas, see pole ju võimalik. Või siiski on? Samantha oli lihtsalt haletsusväärne ja mitte grammigi naljakas. See, mis võib 20-lt tunduda pöörane, pole seda üle 50-se puhul enam kindlasti mitte. Pigem meeleheitel vanatüdruk kui vamp-naine. Kunagised peotüdrukud olid lihtsalt vanad sellise filmi jaoks. Carrie osa isegi ei kannata kriitikat. Minu jaoks film täiega venis ning saalis oli isegi poole pealt lahkujaid.

Sisu sisuks, läksin ju rohkem riideid ja stilistikat vaatama. Ainus, kelle outfite oleksin endale soovinud, oli minu üllatuseks Miranda. Tõeliselt head kleidid lisaks üldse ainsale tegelaskujule, kes ei muutunud terve filmi jooksul naiivselt labaseks. Vahest nooremale publikule võisid tema riided tunduda igavad, kuid mina vaatasin vähemalt viite riietuseset selle pilguga, et kuidas neid endalegi teha. Tumepunane kontorikleit, ühed hallid siidipüksid kõrbes, lennukistseenis hele kleit koos jakiga, must kuldsete-hõbedaste kaunistustega kleit pulmades - kõik olid väga ilusad ja elegantsed. Carrie puhul meeldis üks valge jakk, sinine kleit ning paljunäidatud pikk oranž kleit. Huvitav, kas see on mingi ameerikalik komme öösärgi all pesu kanda? Igatahes torkas see eredalt silma.

Ok, vihmase ilmaga kui midagi targemat teha pole, võib ju vaadata, kuid kui kolmas osa peaks ka veel tulema (huvitav küll, millest ?! - Samantha ilmub tugiraamiga?), siis seda ma vaatan parimal juhul koduse taustana telekast. Sorry, kuid need tegelased oleksid võinud jääda seriaali ning mõnusad mälestused oleksid säilinud hea humoorika meelelahutusena, kuid täispikk film oli küll tehtud ainult dollarimärgid silme ees.

Kallis vs odav

Rääkides kallist ja odavast, peetakse eelkõige silmas hinda. Mingil põhjusel on paljude inimeste teadvusse kinnitunud arusaam, nagu ainus ostuargument on konkreetse eseme hind ostuhetkel ja endale ollakse varmad kehtestama konkreetseid piire. Kuid kui su unelmateese ületab selle nt 100 krooni võrra, kas jätad selle siis ostmata? Tean isiklikust kogemusest, et mõni tõeline unelmaese lihtsalt hinna pärast ostmata jätta on suurim tobedus. Olen ühte kleiti ja käekotti siiani taga nutnud, no ok, viimane polnud just hinna mõttes mingi odavtoode, kuid eest leida tühjus kui  oled juba läinud poodi seda endale soetama ... Endalegi üllatuseks oli tükk aega tunne nagu oleks heast sõbrast ilma jäänud.

Hea küll, kui ma ei osta hinda, siis mida ma ostan? Eelkõige ostan ma toodet ja seejärel kandmiskordade arvu. Nimelt moodustab minu jaoks toote hinna hoopis hind jagatud potensiaalsete kandmiskordade arvuga. Ostan südamerahuga nt 3000 krooni maksvad suveplätud, kui tean, et ma tarbin neid 200 korda ja siis kujuneb ühe kandmiskorra hinnaks hoopis 15 krooni ning lisaks armastan igat neis veedetud minutit. Loomulikult  on võimalik osta 200 kroonised plätud, kuid kui kannad neid ainult korra või paar, lisaks ei meeldi nad sulle tegelikult üldse (miks muidu nii vähe neid kannad?). Kumb nüüd on odavam ja kumb kallim?

Mis puutub ostmisse on mul veel kindel kriteerium – ma mõtlen, kas antud ese on väärt osa minu elust. Nimelt oleme selle eseme ostmiseks veetnud suure osa oma ajast tööl (tihti veel sellisel, mida me jälestame) ja kas see ese on väärt seda aega, mille ma olen röövinud olles tööl oma perelt, sõpradelt ja eelkõige iseendalt? Selline vaatenurk paneb asjad vägagi tihti õigesse perspektiivi.

Ma ei soosi nüüd ainult kalli hinnaklass toodete tarbimist, kuid enne kui järgmine kord kaupluses nö enam-vähem (sellise kaalumise juures alati pigem vähem) eseme juures ostumõtteid mõlgutad, võiksid mõelda, kui palju sa tegelikult seda eset tarbida kavatsed ja mitte teha ainult konkreetsest hinnast lähtuvat ostuotsust.  Igaks juhuks hoiatan, et kõrge hind ei ole alati hea kvaliteedi garantii.

Investeerida on mõtet esemetesse, mida oled otsustanud kasutada kauem nagu baasriided, mantlid, teksad, klassikalised jalanõud ning kvaliteetkäekotte. Odavamast hinnaklassist soetada pigem nn  hetke moetrende, mida soetad pigem värskenduseks ja oledki otsustanud kasutada ainult ühe hooaja – eriti kehtib see meie kliimas suveriiete ja -jalanõude kohta. Tänase seisuga tundub, et suvekleite väga vaja ei lähe :).

Üks mõte veel – kui ma ostan kalli toote, siis olen juba suure tõenäosusega kasutanud sellises koguses raha, et mul ei jää enam midagi odava jama jaoks ja ilmselt reostan seega ka vähem loodust. 

Erinevad moestiilid

Meie rõivad esindavad meie mõttemaailma ja iseloomu rohkem kui me ise tihti arvata oskame. Välimus annab päris palju infot välismaailmale (80% suhtlust on mitteverbaalne ning kindel osa sellest on lisaks žestidele ja miimikale ka meie välimusel) ja seepärast võiks ennetada endast vääriti arvamusi kujundades oma välimuse vastavalt sellele, millist sõnumit me endast välismaailma edastame.

Millised on enim levinud stiilid ja palju neid on? Erinevaid stiile on nt Harper's Bazaari arvates 7, kuigi Susannah ja Trinny pakuvad välja 12 ja vastavalt erinevate stilistika raamatute nägemusele varieeruvalt 6-10. Võtan selle sissekande aluseks selle 7-se süsteemi ning kirjeldan  neid. Laias plaanis on vastavalt stiiliikoonidele need järgmised: klassikaline, sekspomm, boheem ehk romantiline, daam, mässaja ehk dramaatiline, minimalist ehk naturaalne ja eklektik ehk loominguline.

Klassikaline - see naine eelistab baasriietust (jakid, T-särgid, valgeid särke, kostüüme ning viikareid) ja näeb välja sundimatult šhikk väikeste detailidega. Väldib trendide järgi jooksmist ning kasutab oma riietuses põhiliselt valget, halli, musta, tumesinist ja khakit .

 

Sekspomm: seks on selle naise mantra - mõelge Elizabeth Taylorile, Sophia Lorenile või Jennifer Lopezile ehk kurvidele, sügavatele dekolteedele, keha järgivatele riietele. Riided just palju kujutlusvõimele ruumi ei jäta.

 

Boheem: tõelise vaba hinge manifestatsioon. Riietuses on palju etnohõngu, oskus segada vintage'i uuega, kombineerida erinevaid tekstuure ja mustreid, kihilist rõivastust ja palju ehteid.

 

Daam: väljanägemine on parimas mõttes vana-aegne (a'la Grace Kelly) olles ühtlasi naiselik jäädes samas mitteflirtivaks. Daam demonstreerib ainult ühte oma kehatsooni korraga, kasutab klassikalisi värvitoone ja kõrgkvaliteetseid materjale.

 

Mässaja: see naine võtab esimesena kasutusele uued trendid (pigem ise neid luues), eksperimenteerib oma välimusega, kasutab julgelt värve ning balanseerib hea maitse piiril. Kindel esindaja on Madonna. Stiil  on väga enesekindlatele ja julgetele natuuridele.

Minimalist: sirged, lihtsad lõiked toon-toonis värvidega. Parim sõber on must värv, riided järgivad keha, olemata samal ajal üliseksikad. Nt Angelina Jolie või Victoria Becham.

Eklektik: lühidalt öeldes on tegemist moega lõbutsejaga. Tugevad värvid ja esmapilgul täiesti sobimatud riietusesemed kõige uskumatumates kombinatsioonides. Enda liiga tõsiselt võtmine ja nö turvaliste valikute tegemine on välistatud. See stiil on julgetele, sest välimus juba kahe silma vahele ei jää. Nt Gwen Stefani või Vivienne Westwood.

 

Tegelikus elus on need stiilid omavahel tihti segunenud ja on keeruline teha kindlaks, milline on üks või teine ja nende tundmaõppimine nõuab päris suurt tööd. Teadmata veel, kes sa täpselt oled, on põnev mängida vastavalt hetkemeeleolule erineval päeval erinevat rolli ja tunnetada, kuidas üks või teine "kest" nö sobib. Teisest küljest teeb elu ja valikud lihtsamaks teadmine, kes sa oled ja kuidas sellest maailmale teada annad.

Julget katsetamist ja enda stiili leidmist!