Väikesed, kuid mõjuvad riietusnipid

Parim nõuanne, mida võib üldse anda kellegile uute riiete soetamisel - osta paras ese. Võta see aeg ja proovi selga. Liiga suure esemega jätab iga inimene endast telgi mulje ning liiga kitsas on nagu kiles viiner. Mis puutub kitsastesse topidesse, siis soovitan võtta pigem numbri võrra suurem kui väiksem. Ümber topidel on omadus välja joonistada iga meie kehakumerus, isegi kui neid märkimisväärselt pole ning ka pesemisel kipuvad nad vahel oma elu elama (nimelt kokku tõmbama). Lahedalt seljas esemed jätavad lisaks inimesest alati elegantsema ning saledama mulje.

Riietumise tähtsaim mõõde on õiged proportsioonid. Vale seeliku pikkus (isegi paar cm loeb) või vale jaki pikkus võib rikkuda terve üldmulje. On väga oluline enda keha tundmine ja selle adekvaatne hindamine. Parim seeliku pikkus on kuskil põlve ümbruses ja seda saab teada ainult proovides. Praegu moes olevad oversize jakid on küll väga lahedad, kuid tegelikkuses sobivad suhteliselt vähestele. Enamikel juhtudel jätavad vaeslapsukese mulje, kes on rikkalt, kuid oluliselt kehakamalt sugulaselt saanud annetuse. Kui endal puudub hea silmamõõt, leia keegi, kelle silma sa usaldad ning lase tal hinnata oma riietuse proportsioone.

Pööra alati tähelepanu detailidele, sest stiili teevadki detailid. Riietusese pole ise tihtipeale mitte midagi, alles detailid panevad ta elama. Hinnalisemate brändide trump lisaks headele lõigetele ning kvaliteetkangastele ongi töötluse ja detailide eripära. Ainult nööpide või vööpandla vahetus võib mõne eseme hoopis teiseks muuta. Detaile muutes või lisades on võimalik anda esemetele uue ja isikupärasema ilme.

Puhtus. Ma mõtlesin, kas seda panna või mitte, kuid olen näinud nii palju lohakust, et meelde tuletamine on alati ok. Iga kauni riietuse võib täiesti nullida hargenv nööp või kuskil tolknev niidiots, tokerdunud kangapind, koduloomakarvad, lahtine õmblus, plekk või üldine mustus. Mul on harjumuseks üle vaadata ka kõik kauplustest ostetud esemed, sest tihti tuleb nööbid üle käia või hunnik niite ära lõigata. Samuti on vajalik triikimine - lisaks korrektsemale välimusele pikendab ka esemete eluiga. Loomulikult on praegu moes rõivad, kus kortsud on taotluslikud ning üldse on eseme välimus nagu prügikastist võetud, aga see on teine teema. Ühesõnaga - vaata ennast enne väljumist igaks juhuks peeglist üle, sest  mul on üsna sageli mulje, et seda on unustatud teha.

Peegel on meie parim sõber ja karmim kriitik!

Inventuur riidekapis

Soovitan kõigile, kes tahavad omale toimivat garderoobi, teha kaks korda aastas riieteinventuuri. Esimene kord on see ilmselt kõige rohkem aega nõudev, edaspidi käib kiiremini.

Ajaliselt on parim aeg inventuuri tegemiseks kevade ja sügise alguses, sest siis on kauplustesse tulnud uued kollektsioonid ning on rohkem valikuvõimalusi ja oled ettevalmistunud uueks hooajaks.

Nagu ikka on vaja varuda aega :), soovitavalt lemmikmuusikat ning kui on võimalik, siis ka kokkupandav riidevarn. Kui viimast pole, saab ka voodiga hakkama. Tegevuse idee on teha tühjaks oma riidekapp, tõstes kõik esemed välja kas varna või voodile ning kirja panna üksikasjalikult iga ese (nt püksid, teksad, pluusid, seelikud, kleidid jne). Sellest tegevusest on suhteliselt tavaline, et koorub välja üks huvitav muster - me kipume omale asju soetama poolele kehale, kas alla- või ülespoole. Seetõttu pole mingi ime, et leiame ennast riidesse pannes dialemma ees: "pole midagi selga panna".

Nüüd on hea analüüsida oma rõivavaru selle pilguga, et mida oleks vaja juurde soetada. Kui sul on lemmikseelik või hästiistuvad püksid, aga puuduvad sobivad ülaosad, pane oma ostunimekirja kas sviiter või pluus. Hea on koostada rõivastest komplekte, sest siis tulevad välja nn aksessuaariaugud ehk vajalikud vööd, rätikud, käekotid, sukad, peakatted, ehted jne. Pane need kõik oma listi. Üles on vaja märkida ka ostmistvajavad spordiriided, bikiinid, mantlid jne. 

Toimiva riidevaru soetamine võtab tavaliselt aega ja see ei käi 1-2-3. Sobiv pluus või mantel võib sattuda meie teele alles aasta pärast.

Oma ostunimekirja kanna endaga alati kaasas, sest iialgi ei tea, millal võid sattuda just vajalike esemete otsa. Nimekirjaga kaupluses käimine võib tundudada küll igavana, kuid see aitab teha õigeid ostusid ja hoiab tohutult aega kokku. Ostes esemeid, mis on nimekirjas, saad omale üsna ruttu toimiva garderoobi, vastasel juhul lisad juurde ainult nn poolikuid välimusi. Osta lahendusi!

Pildi asukoht siin.

Trendiennustus

 

Chanel väitis, et mood ei ole ainult riided, vaid midagi, mis on niiöelda “õhus” ehk meie mõtted, muutuvad väärtushinnangud ja erinevad ühiskondlikud arengud, mis kanduvad üle riietusse. Nõustun täielikult ja on ammu teada fakt, et paljud moeloojad saavad inspiratsiooni oma uuteks kollektsioonideks just tänavamoest. Isegi on olemas vastav elukutse - trendhunterid ehk inimesed, kes käivad avatud silmadega ringi ja analüüsivad võimalikke ühiskondlikke suundumusi.

Mood teeb elu mitmekesisemaks ja lõbusamaks ning seda oleks vaja võtta eelkõige kui mängu mitte dogmat. Üks teadmine on aga ennast tõestanud mitu korda: kõik siin elus möödub, kuid ka kordub.

Olen oma elu jooksul jõudnud kogeda mitme moe tulekut ja minekut (tõsi, mood kordub alati mingi uuendusega). Kui kümmekond aastat tagasi sai vannutut, et enam iialgi ei pane ma jalga kõrge vöökohaga ja ülevalt voltidega püksipaari, siis praeguseks kõiki omi sõnu süües, on kaks sellist paari leidnud rõõmsalt koha minu garderoobis. Tõsi, need on veidi teistsugused kui omal ajal sai kantud. Never say never.

Maailm oma liikumisega suurema vabaduse ning valikuvõimaluste ning kiirete ühiskondlike muutuste poole jätab meid ilma kindlatest pidepunktidest siin elus. Üha keerulisem on teha enda jaoks sobivaid otsuseid. Mulle ei meeldi absoluutselt suured kauplused ja ostukeskused ning olen mõelnud, et miks. Üks põhjus on kindlasti see, et tohutu valiku puhul ma ei suuda otsustada, mis mulle meeldib ja lõppkokkuvõte on see, et mulle üldse miski seal ei meeldi. Liiga suure valiku  puhul on inimene alati pööranud pilgu sinnapoole, mis on juba järgi proovitud ja turvaline.

Arvestades maailmas toimuvaid majanduslikke ja ka kultuurilisi muutusi, on üks kindel tendents, kuhu liigub mood, kindlasti kvaliteetsete, pikaajalisemate ning klassikalisemate mudelite naasmine meie moepilti. Seda tõestasid eredalt viimased monädalad, kus nii Ferragamo, Chloe, Luis Vuttoin jpt esitasid tõelise daami riideid. Samast suunast räägivad mulle ka kangakaupluste müüjad, öeldes, et kliendid ostavad kangaid väga praktiliselt, kvaliteeti vaagides ja läbimõeldult. Kindla  alguse selle trendi suunas tegi klassikalise pintsaku tohutu populaarsus juba alates eelmisest suvest.

Disainerist sõbranna käis Londoni moenädalal ning rääkis, et kuigi noorte disainerite showroomid olid täis hullusi ning nn ideid, müüsid butiigid ja kvaliteetkaubamajad valdavalt kantavaid ning praktilisi esemeid. Ta osales ka seminaril, kus trendiennustajad rääkisid moe tulevikust ning sealgi oli põhisõnum  klassika ja kvaliteedi naasmine. Selline trend on kindlasti kasulik ka keskkonnale, sest kiirmood oma tehiskangaste ja tohutute tootmismahtudega on üks suurimaid koormusi emakesele Maale.

Üks soovitusi, kuidas teha oma garderoobi valikuid, on kindlasti kvaliteetsete klassikaliste riiete  ostmine. Elu on näidanud, et heast materjalist hästiistuv riietus on alati moes ning seda saab lõputult värskendada moeaksessuaaridega.

Olge siis targalt trendikad!

"Mina ise"

Vaadates moesaateid või lugedes moekommentaare, lõpeb enamik soovitusi kokkuvõttega: “Moes on kõik ja eelkõige sina ise.” Mis mõttes? Kus on õpetused, et teada saada, milline on see müstiline “mina ise”? On täiesti tavaline, et suurem osa inimesi ei tea, kes nad on ja millised on nende eelistused. Lõpuks teeme oma valikud kas lähtuvalt üldisest grupimentaliteedist, kaupmeeste suvast või arvamusest, et “kui ma valin nii, siis ma meeldin rohkem maailmale (oma kutile, abikaasale, lastele, vanematele, töökaaslastele)”. Mul on teile kurb uudis – ega ikka ei meeldi küll. Üks maailma põhireegleid, mille õppimine mul endal tohutult aega võttis ja võtab siiani, kõlab nii: "Mida rohkem sa meeldid iseendale, seda rohkem ka teistele".

Arvestades olukorda, kus maailm liigub suurema vabaduse ja valikute tendentsi suunas, tuleb tõdeda, et suurem vabadus valida teeb lihtinimese elu ainult keerulisemaks. Piirangud kergendavad tihti elu: kui ikka ajakiri väitis, et moes on seelik, mis lõppeb täpselt põlve all, siis kandsid kõik eranditult sellist seelikupikkust. Mäletan oma lapsepõlvest üsna elavalt trollisõite, kus ees oli vastakuti kolm istet ja need olid tavaliselt hõivatud korpulentsete mitte oma esimeses nooruses naisterahvaste poolt ja kõigil paksude kintsude ümber kindel moediktaat: krempleenist miniseelik või -kleit. Mitte eriti kaunis vaatepilt nagu võite arvata (eriti kui arvestada, et nendel istmetel jalad rippusid õhus), kuid mis sellest, peaasi, et moes ja ei pea ise otsustama mitte midagi.

Mulle tundub, et paljud ohkijad, kes väidavad, et Eestis pole midagi poest osta ja midagi selga panna, ise laias plaanis üldse ei tea, mida nad osta soovivad. Kergemeelne lootus, et ehk midagi torkab silma ja ostan ära, just õigeid otsuseid tegema ei suuna. Tihti ostetakse sellisest mõttelaadist lähtuvalt mingi täiesti juhuslik ese,  mis siis aastaid hiljem leitakse kapipõhjast vedelemas samas ostukotis hinnasiltki küljes. Palju õnne!

Kes siis on see müstiline “mina ise”, kes on igal hooajal "moes"? Üks võimalus seda teada saada, on mõtiskleda teemal, mis mulle tegelikult meeldib ja mis ma ainult arvan, et meeldib. Isiklikult tean, et mulle üldse ei meeldi sushi (toores kala küll, kuid mitte sellises vormis), oliivid (õli meeldib), kitsejuust (täiesti jäle!),  UGGI saapad ning crocsi jalavarjud, liiga madala vöökohaga püksid, titeroosa ja helesinine värv, moderne külm interjöör, liiga kõhnad inimesed, sinine juuksevärv, räiged kaunistustega küünepikendused, suured rahvaüritused, süldipeod, Coelho ja Tammsaare raamatud (kuigi neis on kõik õiged eluväärtused sees, aga nad ei kõnele minuga), dressipluusid, kivipesuteksad, teksaseelikud ja -jakid jne jne. Ma tean, et kui ma viimati nimetatud asju tarbin, siis pole ma mina ise. Vahest ainult proovin kellegile muljet avaldada avaldamata seejuures endale grammigi muljet. Need asjad ei sega mul elada, las teevad maailma mitmekesisemaks, kuid enda ellu ma eelistan lubada teisi valikuid. Muidugi on tark mitte kinnijääda enda poolt kehtestatud dogmadesse ning paari aasta pärast just eelistamas asju, mis minevikus olid vastuvõetamatud. Inimene ju muutub.

Teadmine, et mulle ei meeldi materjalina polüester ja akrüül, teeb mu elu küll valikutelt kitsamaks, kuid ka teisest küljest lihtsamaks - ma eelistan enda seljas naturaalseid esemeid ning valin ainult sobiva mudeli mulle sobivast materjalist. Jah, sukad ning spordiriided on ainsad, kus ma polüestrit talun.

Ok, vale kleit on midagi, mida me võime endale lubada, kuid valedest argumentidest tehtud õpingu-, karjääri- ja abieluvalikud on otsused, mis põhjustavad palju mõttetut stressi nii meie kui meie lähedaste elus. Elu on tohutult meeldivam kui kuulame iseennast ja lubame olla endal ehedad, mitte võltspositiivsed.

Selline teiste meelejärgi elamine tuli eriti selgelt välja filmis “Põgenev pruut”, kus peategelane tegi kõiki neid asju, mida hetkepeika aksepteeris (isegi muna valis ta vastavalt peigmehekandidaadile) ning ise sisemiselt selle vastu protestides, lasi iga kord enne otsustavat momenti jalga. Kui palju meil on julgust jalga lasta sellistel hetketel ja kui kaua me enda eest põgeneme?

Soovitus: proovige välja selgitada, mida te siin elus tegelikult armastate, mida mitte ja mida ainult talute ning katsuge suurendada oma elus asjade osakaalu, mida tõesti armastate ning ühel hetkel muutudki üha enam “sina iseks”.

Pilt pärineb siit http://www.theteaent.com/

Parim Milano show sel talvel

Minu isiklik sügis-talv 2010/11 runway auhind läheb sel aastal kindlasti Dolce & Cabbanale - sellist terviklikkust nagu nad oma etendusega Milanos pakkusid, kohtab moelaval harva. Kõik harmoneerus - hästi valitud muusika; modellid, kes esitlesid iseenda asemel riideid; taustaks tulev video, mis näitas rõivaste valmimist ja austas tegelikke tegijaid ning loomulikult peategelased - kaunid riided.

Kollektsiooni inspiratsiooni allikaks oli lõuna-itaalia naine  oma kirglikkuse ja peene sensuaalsuse kehastusega ehk tõeline  Bella Donna.  Naine selle parimas mõttes - saladuslik, enesekindel, naiselike kurvidega ja elegantne.  Ütlen ausalt, et ma soovin oma garderoobi täiendama enamikku sellest kollektsioonist ning seda pole ma tundnud viimasel ajal just sageli - jah, see müüdi mulle edukalt maha. Milline peen rätsepatöö, suurepärased kangad (siid, pits, vill, samet), kudumid, mustrivalik, lõiked, detailid ja kõige sellega kaasnev kantavus (minu jaoks riiete valmistamise kõige olulisem kriteerium) ning ajatus! Neid kostüüme ja jakke võib rahulikult kanda järgmine 10 või 20 aastat ning ikka on aktuaalsed.  Eriti  jäid meelde kootud kostüümid ja perfektselt töödeldud pintsakud. Kaalun ühe kootud kostüümi või vähemalt jaki soetamist, kuid ega kotist ega ehetestki ära ei ütleks.

Oma kiidulaulu lõpetuseks pean vist lisama, et  Dolce ja Cabbana mu eriline lemmik pole, kuid sedakorda aplodeerin täiega.

Vaata videot showst siit : http://www.youtube.com/watch?v=2g7z2CxkKGs

Isiklik kiiks ja väike nõuanne

Leidsin oma postkastist uue Kaubamaja üllitise, sirvimise käigus  jäi silma reklaamartikkel mu ühest lemmikbrändist Tara Jarmonis, mis ainsana üldse mu tähelepanu on pälvinud Kaubamaja rõivavalikust.

Huvitav, kas kodanik Lenno Vaitovski ei vaevu isegi antud firma kodukat lahti võtma, et täpsustada brändi nimesaamist? Tegemist on  ärimees David Jarmoni ja disainer Tara ühisfirmaga. Vähemalt Hooajast jääb mulje nagu oleks noor neiu üksi selle brändi loonud, kuid manageerimispool on abikaasa David Jarmoni teene, kelle olemasolu pole isegi antud kirjatükis mainitud. Tore on. Tegelikult oleks ju antud artiklile isegi vürtsi lisanud fakt, et lisaks edukale firmale on antud juhul ka tegemist armastuslooga.

Kuna mulle see bränd meeldib oma elegantse modernsuse ja suurepärase kangavalikuga, siis olen mööda netti surfanud ja esimese viie minutiga rohkem teada saanud, kui antud artikli autor. Annan muidugi endale aru, et tegemist ei ole kuigivõrd tõsiseltvõetava ajakirjandusega ning palju inimesi neid artikleid ikka loeb, kuid mina sattusin kogemata lugema ja eriti naljakakas tegi asjaolu, et olin just nädal tagasi antud firma kodukat uurinud. Ok, teen ilmselt sääsest elevandi.

Antud rõivabränd on tõesti kena ja selle firma riideid olen näinud nii Carla Bruni kui Paris Hiltoni seljas.

Mulle meeldisid selle kevad-suve kollektsioonist eriti ühed hallid alt kitsenevad õhukesed viskoospüksid, mis istusid minu hämmastuseks imeliselt. Suveks on need lihtsalt "hädavajalikud".

Siit ka üks väike näpunäide teada saamaks, mis sobib ja mis mitte: võtta aega (raha või pangakaart jäta parem koju) ning käi kauplustes riideid selga proovimas, ka sellistes, kuhu sa tavaliselt ei satu  - "liiga kallis", "pole minu stiil", "ei vasta minu eale" jne sajal eri põhjusel. Proovige selga esemeid, mida te muidu iialgi ei prooviks, kas hinna, värvi või tegumoe pärast ja võite üllatuda. See proovimine on küll üks tüütu tegevus - riided seljast, seljast maha, jälle selga ja eriti veel talvel, kuid avatud suhtumisega võib sattuda ideedele, mille peale muidu ei oleks iialgi  tulnud. Kallimates butiikides käimine polegi nii lihtne (see on vahel paras enda ületamine, isegi Carrie "Seksis ja linnas"  valmistas end ette Pariisi Chaneli külastuseks ja me mäletame vist kõik, kuidas see lõppes), kuid just neis elavad parimad palad. Mulle endale meeldivad rohkem Helsingi või Stocholmi butiigid - rohkem valikut, rohkem kliente poes jne. Muidugi võib sellega kaasneda paras "haigus" - nn tavalised kauplused ei paku enam vähimatki huvi, tunnistan enda nakatumist.

"Tänu" "puudusega" artiklile leidsin ma aga fantastilise portugali fotograafi Ricardo Quaresma koduka http://ricardoquaresma3.webs.com/,  kust pärineb ka pilt Tarast.

Too loodus esile

On üks kindel trikk, kuidas saada heakskiitvate pilkude osaliseks - peegelda oma riietusega endale looduse poolt kaasaantut: oma nahka, silmi, juukseid. Kui sul tekib vahel mõnda inimest vaadates tunne, et absoluutselt kõik on tema puhul paigas, siis lähemal vaatlusel avastad, et tema näoilme ja välimuse vahel on harmoonia.

 Vaata eelmise sissekande juures pilti Annast: sviiter ja seelik peegeldavad ta silmi ja kulme, oliiv on Annale imeliselt sobiv toon ning lõua all seotav krae kordab  näoovaali. Või allpool punase kleidiga tüdruk - tema juuksed on täiuslikus kooskõlas kleidi sulgedega, täpselt sama tekstuur. Vaata juuresoleval pildi fantastilist Giovanna Bottagliat: Juuksed ja sukad on omavhel kooskõlas, prillikaar on täpselt identne lõuajoonega, nahatoon harmoneerub mantliga, kaelusest paistev sviiter on juustega ühte värvi,  hästivalitud märkmikust käes ma parem ei räägigi jne.

Me teeme peegeldustrikki tavaliselt üldsegi mitte teadlikult, kuid proovi seda hakata rakendama teadlikult. Vaata ennast peeglist ja mõtle, millist oma välimuse iseloomulikku joont saad kasutada riiete ja aksessuaaride valikul. Nt: paksud juuksed - kasuta "paksult" mõjuvaid materjale, vali endale vastavalt silmavärvile sviitreid, pluuse, jakke, rätikuid-salle või kasvõi käekotte.

"Seestpoolt väljapoole" riietumise puhul on veel oluline tegur anda oma välimusega maailmale teada oma sisemisi väärtusi. Signaliseeri oma riietega maailmale õigeid sõnumeid. Kui vaja, tee ennast kergemeelsemaks tobedate lisanditega või hoopis autoriteetsemaks kulinate äravõtmisega.

Riiete keel: tumedad toonid, rasked kangad, vertikaalsed ja mustrivabad tekstiilid teevad tõsisemaks; heledad toonid, kerged kangad, kirju tekstiil ja vertikaalsed triibud kergemaks ja mänglevamaks. Ehete puhul kehtib nt fakt, et kõige elegantsem on kuld ja pärlid, siis hõbe ning nende järel muud metallid, kõige mängulisemad moeehted.

Neid teadmisi on tore omavahel miksida, lisades autoriteetesele kostüümile mängulisust või lillelisele suveklelidile rangust. Oluline on seejuures öelda, kes sa oled ja mida sa soovid ning seda selgelt ja arusaadavalt, andes ainult enda poolt soovitud signaale.

Pilt "kaunite inimeste kodust" http://thesartorialist.blogspot.com/.

September Issue

Filmi "September Issue" päevakajalisusest on küll juba veidi möödas, kuid proua Jääkuninganna (muide, talle ei meeldi kui tema poole pöördutakse sõnaga "proua" ) sai hakkama järjekordse oma võimu demonstratsiooniga Milano moepäevadel. Nimelt tuli ta kohale ja teatas, et nelja päeva asemel on vaja see üritus läbi viia kahega, sest tema ei saa kauem kohal olla ning uskumatu küll, kuid nii ka tehti ;). Nii ma mõtlesin, et võiks avaldada isiklikud muljed sügisel nähtud dokumentaalist. Olen selle kirjutanud varem valmis kui muljed olid värsked ja sellest ka järgneva avalause aktuaalsuse kadumine.

Kirgi kütab hetkel moeringkondades ja moest huvitatud inimeste seas film “Septembri number”, mis kajastab Ameerika Vogue siseelu 6 kuu vältel enne aasta kaalukaima (nii otses kui kaudses tähenduses) numbri loomist. Jättes kõrvale asjaolu, et film oli tegelikult pigem igav, veniv ning praktiliselt ilma glamuurita, oli filmis mitu värvikat tegelast. Ma ei pea USA Vogue peatoimetajat Anna Wintouri üldse antud filmi peategelaseks - peategelane oli hoopis Vogue septembri number - ega isegi mitte meeldejäävamaiks, selleks oli minu jaoks hoopis moetoimetaja Crace Goddington. Olles endine modell, nägi ta praegu välja tavalise vananeva naisena (väga iseloomulik oli kaader, kus Crace kõndis mööda koridori oma lääpatallatud kingadega), kuid millise loomingulisuse ja kirega oli ta pühendunud oma tööle! Ta pani kokku ja pildistas üksinda praktiliselt kõik moeseeriad antud numbrisse ning tegi oma tööd tõelise armastuse ja professionaalsusega. Samuti oli ta see isik, kes tõi peakontorisse inimlikkuse. Minul tekkis pähe ainult üks mõte: “Kes saab antud daami mantlipärijaks?”.

Anna Wintour olles tõeline Jääkuninganna nagu teda moeringkondades kutsutakse, nautis oma ainuvõimu. Kõige hämmastavam oli mulle see, et ta isegi ei armasta moodi ja riideid ning rääkis oma tööst kui millestki  alaväärsest, juhtides samas 300 miljardi dollari äri. See suhtumine oma töösse ilmselt tekitaski temas sellist karmust, võiks öelda, et isegi kibestumist ning mitu korda lühikese filmi käigus tuli välja, et tema perekond muigas ta töö üle. Kui varem on arvustatud tema resoluutsust pildiseeriate ja rõivaste väljapraakimisel nii ajakirjast kui moeloojate kollektsioonidest, siis minu meelest oli just see oskus tema pädevuse näitaja – ta ei vääratanud kordagi ning väljapraagitu ei oleks andnud konkreetsesse kollektsiooni ega ka ajakirja numbrisse mingit lisaväärtust. Tal on äärmiselt hea sismine stiilitunne ning harmoonia nägemise oskus, samuti uute trendide etteaimamise anne ja see ongi ta teinud nii edukaks ning võimukaks. Ta enda stiil on lihtne, aga lihvitud ja väljapeetud ning elegantne.

Huvitav oli ka see kui vähe on glamuuri antud töös, töötajad ei avaldanud enamikel juhtudel oma riietusega mingit muljet (antud kontoris lihtsalt eeldad seda – nägime ju täielikku moemöllu filmis “Saatan kannab Pradat”) ja tegevus kontoris oli kantud hirmuenergiast. Minu jaoks muutus antud kontor kohaks, kuhu sattumist soovin igati vältida, kuigi Vogue võlu ajakirjana jäi alles.

Antud teos peaks siiski kuuluma kohustuslike moetudengite filmide nimistusse, näidates moemaailma telgitaguste halastamatust ja hetkel valitsevat ülemvõimu. Ootan põnevusega, millal toimub võimuvahetus moemaailmas, sest on aimata juba mõningast revolutsiooni hõngu.

Kolm lemmikasja

Eelmise sissekande täienduseks, mis annab vihje isiklikule stiilile, on veel üks tore ülesanne. Vali välja kolm eset, millesse oled narruseni kiindunud. Need asjad võivad olla mis iganes: mööbliese, vaas, ehe, vaip, tass jne.

Nüüd mõtle, miks just need esemed on su südame võitnud. Kas see on nende kuju, värv või tekstuur? Olles otsustanud, et nt su lemmiktassi värvid on võrratud, on võimalik samadest toonidest kokkupanna oma garderoob. Või hoopis meeldib käevõru antiiksus, kuigi muidu on riietus modernne.

Vastupidiselt igasugusele värviõpetusele, usun, et inimesele meeldivad värvid, mis harmoneeruvad ka tema nahatooniga ja sellest ei ole vaja teha suuremat värvitsirkust kõikvõimalike värvikaartite jms tüütusega. Mulle küll ei meeldi minna shopingule, kaasas nimekiri värvidest, mis mulle kindlalt ei sobi ja siis võtan kotist selle kaardi ja võrdlen. Wtf?!

Enda kohta mäletan, et juba kolmeaastaselt tundsin tugevat vastumeelsust roosa värvi vastu, just sellise beebiroosa. Olin ikka sügavalt solvunud roosa minikleidi üle ning roosa koos teiste pastellidega ei meeldi mulle siiani ning ei sobi ka.

Oma esimese kleidi lasin emal õmmelda viieselt. See on siiani meeles: punase-valge kirjust sitsist musta sametpaelaga kaeluses, allääres, varrukatel ning sama pael käis ümber keskkoha (jube tüütu oli kruttida, kuid ilu nimel olin juba siis kõigeks valmis). Lisaks olin ema sviitrivöölt väljapressinud kuldsed vööotsikud. Oi, ma olin õnnelik ja need värvid on siiani mu lemmikute nimekirjas.

Ma usun, et me tunneme ilma igasuguse värvianalüüsita alateadlikult ära, milline värv meile sobib ja mis mitte. Analüüsi oma lemmikesemeid ja sa saad huvitavaid vastuseid enda isikliku maitse ning stiili kohta. Enda sisetunnet tasub usaldada, sest hästiriietatuse tunnus on eelkõige harmoonia enda sisemuse ja välimuse vahel.

Jõudu leida üles enda erilisus ning kordumatus!

MIDA MINA ARMASTAN?

Enamiku oma ajast me kipume pühendama asjadele, mida me oma ellu ei soovi: me teame täpselt, mida me ei taha ja siis just saame seda. Kui sageli aga me mõtleme, mida ma vajan ja armastan siin elus? Mäletan, kui raske oli mul endal esmakordselt hakata hoopis niipidi mõtlema ehk vastata lihtsale küsimusele:"Mida mina armastan ja mis mulle tegelikult meeldib?". Vastuseks haigutas peas suur tühjus.

Oma tegelike soovide teadasaamiseks on üks tore tegevus. See nõuab loomulikult järjekordselt aega, kuid aeg, mille ma olen kasutanud enda tundmaõppimisele, on üks äärmiselt kasulikult ja targalt veedetud aeg. Mina veits vanamoodsana võtan käärid ja hunniku ajakirju (soovitavalt isiklikud:)), kuid kaasaegne inimene saab seda ilmselt teha ka arvuti tagant lahkumata. Nimelt on tegevuse eesmärk koostada endale kaust, kus on sees pildid, mis mulle maailmas üle kõige meeldib. Iga pilt olgu "yes!", ühelgi "võib-ollal" pole siia asja.

Kui on leitud oma lemmikpildid (lisaks riietele võivad olla ka sisustus-, arhitektuuri-, looduse-, aia- vm pildid), siis kirjuta iga pildi peale märksõna, mis just sellel pildil meeldib. Nt: selge joon, elegantne, kaunis muster, maalähedus, klassika jne. Ühel hetkel hakkad märkama, et need märksõnad ja pildid on suhteliselt ühe läbiva joonega.  Piltide analüüs ütleb inimese olemuse kohta väga palju.

Seda kausta on hea hoida käe ulatuses ja aeg-ajalt sirvida (visata minema ebaolulised ja lisada uusi). Selline isikliku maitse kaust näitab personaalset arengut ning aitab elus ka paljude muude valikute tegemisel - nt kodu sisustamisel või minu pärast kasvõi abikaasa valikul.

Tehke targalt valikud lähtuvalt enda tegelikest soovidest ja vajadustest!

"Olla Armani"

Sai just loetud suurpärast ja inspireerivat raamatut “Olla Armani”. Antud teos on kirjutatud küll suhteliselt faktirohkelt, mis teeb selle jälgimise veidi keeruliseks, kuid annab põhjaliku pildi selle põneva ja siiani poolvarjul elanud inimese elust.

Armanil oli pärit vaesest perest ja lapsepõlves oli mitu seika, mis ilmselt mõjutasid tugevalt tema arengut inimesena. Märkimisväärne on tõik, et moeloojaks sai ta vägagi juhuslikult ning ei ole läbinud ühtegi moekooli ega -kursust. Varajases nooruses oli tal kombeks jagada oma tuttvatele stiilisoovitusi, ema oli väga hea stiilitajuga ning Giorgiole meeldis pildistada. Moe juurde tõi teda kõigepealt juhuse läbi saadud töö Milano ühes kaubamajas, kus ta ülesandeks oli kujundada vaateaknaid ning hoolitseda reklaami eest ja seejärel töö Cerruti moemajas, kus talle anti suhteliselt vabad käed meestekollektsioonide kujundamisel. Oma moemaja asutas ta alles 40-te eluaastate lävel hea sõbra ning elukaaslase Sergio Caleotti õhutusel.

Armani on mees, kelle suurim kirg on töö ja seejuures suurepärase sooritusega töö, piinates lõputult oma pedantsusega kaastöötajaid. Tema töövõime on olnud alati imetlusväärne ning isegi praegu kui läheneb 80 eluaasta, viibib ta kontoris hommikul 9-st õhtul 8-ni, käies ainut mõned korrad päeva jooksul einestamas ja sealjuures alustades oma päeva pooleteisetunnise sportliku pingutusega.

Armani on kaheldamatult kroonimata moekuningas, kelle looming on mõjutanud suuresti tänapäeva naiste (ja ka meeste) moetaju. On imetlusväärne vaprus jääda truuks iseenda tõekspidamistele ning teha sellest kunst. Giorgio jaoks on riided eelkõige tarbimiseks ning elu mugavamaks ning vabamaks tegemiseks, mitte edevuseks ega alpuseks. Ta eesmärk on luua riideid, millel oleks ajas kestev tähendus. Olles alati põlanud liigset seksapiilust riietes, on ta andnud naistele rõivad, mis pakuvad nii ajatut elegantsi kui ka varjatud seksikust käsikäes. Moeareenil aga tegelik kuulsus tuli eelkõige meestepintsakute lihtsustamisega.

Vaatamata oma rikkusele ning staatusele, on Armani jäänud alati äärmiselt tagasihoidlikuks, kui isegi mitte öelda häbelikuks persooniks, kuid tuues need iseloomujooned tihti ohvriks missioonile. Armani on kaheldamatult mees, kes elab ja töötab oma sisemise missiooni sunnil.