Kas riietumisel on üldse reegleid?

Mida rohkem tegeleda riietumisküsimustega, seda rohkem mulle tundub, et pole olemas kõigile sobivaid universaalseid nn riietumissoovitusi ja -esemeid. Jah, on tõesti klassikalised nn reeglid nagu jälgi oma kehakuju tuues esile tugevamad pooled ning neutraliseerides vähem tugevaid või et iga naise garderoobis peaksid olema need ja need esemed. Aga tegelikkus on see, et ükski reegel tegelikus elus kas ei kehti või tekitab kahtlusi, kas ikka on nii või võiks ka teisiti. Mis puutub nt nn garderoobi alustaladesse, millest ma olen varem kirjutanud, siis need võivad olla sellised, kuid tean naisi, kes saavad ideaalselt hakkama ilma ühegi esemeta sellest nimekirjast. Ausalt öeldes pole ka endal kõiki neid esemeid ja osasid nagu nt pliiatsseelik, ei mäletagi, millal sai selga pandud. 

Tegelikkus on ikkagi see, et kõik sõltub pigem elustiilist (kas linnas või maal, kodune või kontoris, millist tööd üldse tehakse jne) ning need nn garderoobi alustalad tuleks ikkagi igal inimesel endal leida vastavalt oma individuaalsusele. Nüüd muidugi kerkib õigustatud küsimus, et milleks üldse kõik sellised soovitused kui neid pole mõtet jälgida. Olen aru saanud, et elus on üks hea  reegel, millest lähtuda erinevates valdkondades - nimelt õppida kõigepealt selgeks klassika (see kehtib nii kirjanduses, arhitektuuris, söögikunstis, lilleseades, aianduses, IT-s või ükskõik milles) ja kui see on omandatud, siis on võimalik hakata reegleid rikkuma või kujundada enda personaalne stiil. Minnes kasvõi õppima ükskõik millist eriala, alustatakse kõigepealt koolitust klassikutest (nt maalitudengid käivad mööda muuseume maalimas tuntud kunstnike maale), et omandada nn baas ja sellelt siis edasi liikuda. 

Tänase jutu mõte on, et riietumisel võib vabalt rikkuda kõiki reegleid, kuid et teha seda stiilselt, tuleks omandada teatud baasreeglid ja siis on juba lihtne kujundada isiklik personaalsus.

Julget katsetamist!

Keha kui elamise instrument

Ikka ja jälle olen ma, kallid lugejad, sunnitud pöörduma tagasi ühe teema juurde - nimelt enda keha aktsepteerimine siin ja praegu just sellisena nagu see on. Enda kehaga sõbraks saamine on enesekindluse baas ja ilma selleta võib riietuda tippmoemaja superloomingusse ja ikka end halvasti tunda.

Pole olemas "valet" keha, kuigi meid tahetakse erinevate ilu- ja naisteajakirjade ning meedia poolt laiemalt (reklaamid jmt) seda uskuma panna ning paraku on see isegi paljudel juhtudel edukalt õnnestunud. See on äri - muidu ju puuduks suur enamik ilu-, kosmeetika- ja sporditööstusest (julgen viimase kohta öelda "tööstus"), hõlmates erinevaid ilulõikusi (rasvaimu, rinnaimplantaadid, näo korrigeerivad lõikused jne), dieedipreparaate, spordisaale jne jne. Ma ei taha praegu väita, et see kõik on vale ja hoidke eemale. Üldsegi mitte, igal asjal on oma koht siin ilmas ja toetavate teguritena on ka kõik see vajalik ning  mina ei taotle ühegi sellise tegevuse lõpetamist. Probleem tekib kui täiesti kenad naised hakkavad kogu selle ajupesu taustal end nägema kuidagi puudulikena ja selline väärpilt on paraku kerge tekkima ning ma kohtan taolist vääruskumust päevast päeva. Ilmselt võivad enamik sama kinnitada.

Minu tänane soovitus ei ole nii radikaalne, et ma sunniksin teid kohe enda keha armastama  hakata kui see tundub esialgu võimatu eneseületusena. Alustage millesti lihtsamast - tänulikkusest. Katsuge enda keha tänada, et teil on võimalik nautida soojendavat ja energiseerivat päikesepaistet, kuulda muusikat, kõndida ja tantsida, tunda erinevaid maitsenaudinguid, seksida, näha lilleõisi või oma lapse naeratust, tunda siidi puudutust oma nahal. Kõike seda poleks võimalik kogeda ilma kehata. Hommikul kui olete dušši all, on mõnus tunnetada vett voolamas üle oma keha ja siis on paras hetk öelda ka paar tänusõna enda kehale. Keha on elamise vahend ja väärib tunnustust. Ilma kehata poleks elu, vähemalt mitte sellisel kujul.

Ühel ilusal päeval aga avastate enda üllatuseks, et järjest raskem on süüa toitu, mis ei anna energiat ja vajalikke toitaineid, lihtsalt vedeleda õhtute viisi arvuti ja teleka ees, tekib soov hoopis minna liikuma ja värsket õhku hingama, alkoholi joomine igal nädalavahetusel on ununenud ning unerežiim iseeensest muutunud optimaalseks. Miks see juhtub? Sest kuidas sa enda sõbrale teadlikult halba teed ja enda elamisvahendit žaboteerid. Muutused tulevad iseenesest ning ilma igasuguse liigse pingutuse ja higistamiseta. Lisaks märkate, et pole öelnud mõttes ühtegi negatiivset hinnangut enda kohta ja kuidagi on hakanud tervis paranema ning üleüldine energiatase tõusnud. Hmm, ja mis kõige huvitavam - ka riided sobivad ja on hakanud kenasti istuma ning nn "õigeid" riideid on kerge leida. Lisaks tundub maailm üldse parem koht elamiseks.

Olge tänulikud!

Pilt. 

Kuidas muuta enda välimust kõige lihtsamalt

Kui mul oleks vaja kunagi mingil põhjusel anda intervjuu ja minult juhtuks intervjueerija küsima, mis on  üks nõuanne Eesti naistele, siis laias laastus on vastus ühene. Nimelt kandke rohkem ja oskuslikumalt lisandeid. Vähene ja oskamatu aksessuaaride kandmine on eestlannade ühine nimetaja.

Riided iseenesest ei tee stiili ega loo personaalsust. Need lihtsalt on. Elama ja isikupäraseks aga teeb inimese erinevad lisandid. Pealegi on nii lihtne paari väikse asjaga teha sellest samast riietuskomplektist uus look - pidulikust argine, sportlikust šikk jne. Oskuslik lisandite kandmine teeb kõige lihtsamast komplektist hetkega elegantse või hoopis vastupidi. Lisandid on ka prantslannade kui üldtunnustatud stiilietalonide kindel trump.

Vööd, kotid, jalatsid, ehted, peakatted ja sallid on need, mis tihti just esimesena tõmbavad tähelepanu ning räägivad kandja kohta kõige rohkem. Eriti kui oled mõne alternatiivse stiili kandja, aga nt korralik kontoririietus seda just ei soosi, siis aksessuaaridega saab oma lemmikstiilile ikkagi truuks jääda.

Lisanditega saab nö ühendada komplekti tervikuks ja nad panevad täpi "i" peale. Kui soovid kanda nt värvilisi kingi või kotti, on kaval sama värvi korrata kas kaelkees, kõrvarõngas või rätikus - see loob ühtse ning läbimõeldud välimuse. Reisimisel on erinevad lisandid aga täiesti asendamatud kui just ei soovita lisakilosid oma reisipagasisse.

Aksessuaare pole kunagi liiga palju ning samuti on tark neid omamoodi koguda. Vähemalt mu enda puhul on küll nii, et vahel ei kanna mõnda ehet tükka aega, aga siis võtan jälle kasutusse. Eheteid on väga lihtne ka ise teha vähimagi käsitööoskusega inimesel ning net on selleks lõputute võimaluste ja erinevate õpetuste inspiratsioonikoht. Löö aga Googleisse märksõna DIY ja erinevaid juhtnööre tuleb robinal. Ka second handid ning kirbukad on lisandite soetamiseks head kohad.

Lisanditest olen ka varem kirjutanud, kuid neile tuleb ilmselt oluliselt rohkem juhtida tähelepanu. Niiet olge julegamad ning loomingulisemad aksessuaaridega. Nipp on õppida, et vähem on rohkem ja kvaliteetsem lisand annab ka kiirmoeketitootele luksusliku viimistluse.

Mõnusat augustikuu jätku!

Pildi asukoht

Pika kleidi suvi

Räägitagu selle suve kohta mida iganes, aga mulle see igatahes meeldib: loodus lokkab täies roheluses juuli teisel poolel, saab südamerahuga teha kõiki tubaseid tegevusi ja kanda lõputult pikki kleite ning seelikuid. Mitte, et viimaseid ei saaks kanda kuuma ilmaga, kuid just sel suvel on mu lemmikesemed olnud pikad kleidid ja -seelikud ning ma pole neid kunagi varem nii palju kasutanud. Pealegi teavad targad naised rääkida, et naisenergiale pole midagi paremat kui pikk seelik ja mulle see teadmine igatahes sobib. Julgelt võib väita, et pikk seelik ei jäta sugugi ükskõikseks ka vastasugupoole esindajaid - fantaasiale on  piisavalt ruumi. 

Pika romantilise kleidi parim rahustaja on mõni mehelikum lisand nagu nt robustne nahkjakk (miks mitte täiesti motoratturi oma) või julgem konkreetse iseloomuga ehe - kas käevõru või kaelakee. Parimad jalavarjud on teadagi sandaletid või platvormtallaga kiilkingad. Pealegi on nii mugav panna selga pikka kleiti - hops! ja oled 2 minutiga riides, ei mingit mõtisklemist nagu seeliku või pükste puhul - mis tuleb üles ja ka jalasääred ei pea olema perfektsed. Täiesti ideaalne kehakate.

Materjalidest on head valikud nii trikotaaž, siid, linane kui batist. Soovitav on siiski naturaalne kangas kui vähegi võimalik, lihtsalt see on alati elegantsem kui tehiskangas ning loodetavasti ka veidi loodus- ja nahasõbralikum.

Seltskonnakaunitarid erinevates makskleitides:

Veel stiilinäiteid:

Niiet, kallid lugejad (eeldatavasti siiski naisterahvad) - pikk voogav kleit selga nii tänavale, aiapeole kui pidulikule üritusele ning nautige suve, ka seda vihmast ja jahedavõitu, sest selles on oma võlu!

Kõike kaunist!

Täna räägime .... moest :)

Tjah, kui te nüüd loodate, et ma annan siin ülevaate kevade, suve või sügise uutest trendidest, siis valmistan teile pettumuse, sest antud sissekanne räägib moest kui nähtusest. Mood on fenomen, mis puudutab absoluutselt kõiki inimesi, kes elavad sotsiaalses keskkonnas ja käivad riides. Isegi kõige suurem moevõhik või -eiraja on sellega seotud. Mäletate stseeni filmist "Saatan kannab Pradat", kus peategelane  ütles, et moeseeriasse kampsuneid valinutele, et need kampsunid on täpselt ühesugused? Ja siis tehti talle põlglikult  selgeks, kuidas tema kampsun temani jõudis? Nii see paraku käib.

Ühte pidi on naljakas, kuidas meile üritatakse selgeks teha, et mood muutub üliruttu ja sa oled ajast maas kui vähemalt 2 korda aastas kogu oma rõivavaru välja ei vaheta. Tegelikkus on aga see, et trendid ei muutu sugugi nii ruttu, vaid umbes 5-7 aasataste tsüklitega. Ok, on mingid nüansid - väiksed detailid, kerged lõikeerinevused ja värvitoonid (see on ikka väga kindalt aga ennustatav, et sügis toob kaasa musta, halli, lilla jmt ning kevad valge, kreemika ja mingi kontrastvärvi). Mitu aastat aga on meile "uue" värvina aga kevadeti pakutud oranži, fuksiat, türkiisi ja kollast? Igaüks, kes viitsib, võib seda ise Vogue' kodukalt kollektsioonide seas uurida ja saab palju nalja. Nojah, ühel aastal on lilli, volange ja värvi rohkem nagu nt sel aastal ja teisel vähem. Selline peen mäng aga jääb tavainimesest üsna kaugele ja on mõistetav ainult kitsale moeringkonnale, kes nööbi järgi suudavad tuvastada rõiva väljalaskeaasta.

Mul on nt vist (?) 6 aastat vanad platvormid, mis iga aastaga muutuvad trendikamaks või oranž  sama vana käekott, mis on igal kevadel taas moes ja isegi sel aastal kasutasin seda talvel.

Moest ei ole ma väga palju rääkinud mitte sellepärast, et ma eitan moodi (milleks üldse mingit nähtust eitada?), vaid hoopis sellepärast, et moest räägitakse, kirjutatakse ja näidatakse niigi palju. Te ei saa endale isegi midagi moodieiravat selga osta, sest vähemalt erinevad butiigid ja kaubanduskeskuste rõivakauplused pakuvad seda nn moodi. Seda, mis on moes, saab teada netist paari nupulevajutusega või telekapulti haarates ja veidi aega kasvõi FashionTV vaadates. Kui ma loen vahel mõnda nn hooaja stiilispikrit, siis hakkab mul väga naljakas: kas need inimesed, kes selle kokku on kirjutanud, sellest ikka ise ka aru saavad (loodan, et ma kedagi ei solvanud)? Tavainimese viib see ikka hoopis suuremasse segadusse.

Mood on tohutute mastaapidega äri, milles ringlevaid rahavoogusid ei oska me isegi ette kujutada ja mille suurim edasiviiv jõud on emotsioon (nagu tegelikult enamikel äridel). Ühelt poolt tõukab tagant inimlik ahnus, soov olla parem ja kaunim, teiselt poolt kompenseerib tihti mõnda muud emotsionaalset soovi  nagu nt enesekindlus või lihtsalt vajadust riides käia ning end soojas hoida. Moega kaasnevast pahupoolest - toodete tootmise ja utiliseerimisega kaasnevast keskkonnasaastest, lapstööjõust jmt ma praegu rääkima ei hakkaks, sest sellest võiks kirjutada tunde ja tunde.

Kõike seda võiks võtta kui lõbusat mängu, kui mõnel hooajal pole midagi teie jaoks, siis sellest mitte heituda, sest juba paari kuu pärast on nagunii uued tooted ja mitte võtta kõike liiga tõsiselt.

Olge moodsad, kuid seda vastavalt enda tahtele!

Pildi asukoht.