Mida rohkem tegeleda riietumisküsimustega, seda rohkem mulle tundub, et pole olemas kõigile sobivaid universaalseid nn riietumissoovitusi ja -esemeid. Jah, on tõesti klassikalised nn reeglid nagu jälgi oma kehakuju tuues esile tugevamad pooled ning neutraliseerides vähem tugevaid või et iga naise garderoobis peaksid olema need ja need esemed. Aga tegelikkus on see, et ükski reegel tegelikus elus kas ei kehti või tekitab kahtlusi, kas ikka on nii või võiks ka teisiti. Mis puutub nt nn garderoobi alustaladesse, millest ma olen varem kirjutanud, siis need võivad olla sellised, kuid tean naisi, kes saavad ideaalselt hakkama ilma ühegi esemeta sellest nimekirjast. Ausalt öeldes pole ka endal kõiki neid esemeid ja osasid nagu nt pliiatsseelik, ei mäletagi, millal sai selga pandud.
Tegelikkus on ikkagi see, et kõik sõltub pigem elustiilist (kas linnas või maal, kodune või kontoris, millist tööd üldse tehakse jne) ning need nn garderoobi alustalad tuleks ikkagi igal inimesel endal leida vastavalt oma individuaalsusele. Nüüd muidugi kerkib õigustatud küsimus, et milleks üldse kõik sellised soovitused kui neid pole mõtet jälgida. Olen aru saanud, et elus on üks hea reegel, millest lähtuda erinevates valdkondades - nimelt õppida kõigepealt selgeks klassika (see kehtib nii kirjanduses, arhitektuuris, söögikunstis, lilleseades, aianduses, IT-s või ükskõik milles) ja kui see on omandatud, siis on võimalik hakata reegleid rikkuma või kujundada enda personaalne stiil. Minnes kasvõi õppima ükskõik millist eriala, alustatakse kõigepealt koolitust klassikutest (nt maalitudengid käivad mööda muuseume maalimas tuntud kunstnike maale), et omandada nn baas ja sellelt siis edasi liikuda.
Tänase jutu mõte on, et riietumisel võib vabalt rikkuda kõiki reegleid, kuid et teha seda stiilselt, tuleks omandada teatud baasreeglid ja siis on juba lihtne kujundada isiklik personaalsus.
Julget katsetamist!
No comments:
Post a Comment