Heade vanade tõdede meeldetuletus

Arvestades inimese mugavust (antud juhul pean silmas vanade sissekannete kas unustamist või mitte lugeda viitsimist), siis arvasin, et on paras hetk meelde tuletada paar olulist tõsiasja enne omale garderoobitäienduse tegemist:

1. Ostke omale lahendusi mitte probleeme. St, et ostke seda mis sobib juba olemasolevaga ja mis loob neile esemetele juurde kandmisvõimalusi. Naistele meeldib leida mingi ese, mis on "eriline" ja tohutult "vajalik",  kuid mis ei sobi mitte millegiga juba kapis olevaga kokku. Ese, mille juurde on vaja kingi, kotti, vööd (ok, see on veel väike asi) või tervet hunnikut uusi riideid, pole lahendus, vaid probleem  ja see tasub jätta kauplusesse.

2. Kui ese juba proovikabiinis pole päris "õige" ehk tekitab ebamugavust ja sunnib mõtlema millegi ümbertegemisele, jätke ostmata, sest elu näitab, et see ei muutu ka kodus mugavamaks.

3. Vaadake enne kauplusse minekut üle oma olemasolev rõivavaru, proovige selga ja mõelge, kuidas seda värskendada uueks hooajaks mõne vajaliku esemega nagu nt uued kingad, käekott, vöö, ehe või uus jakk. Pole vaja osta tervet kuhja uusi esemeid igaks hooajaks, piisab täiesti mõnest trendikast detailist, et anda endale uus ilme ning olla valmis minemaks vastu kevadele-suvele. Vahel aitab ainult paarist mõnusast asjast. Ja tehke seda varakult - uskuge, et siis kui juba suur suvi on käes, on ka numbri- ning mudelivalik kauplustes oluliselt kahanenud. Niiet tasub kaaluda, kas ka siis on olemas sobivad rõivad kui õues üllatab jälle 30 kraadine kuumus.

4. Olles vähegi ebastandartsema kehaga, on vähemalt Eestis mõistlik leida endale hea õmbleja või veel parem - seda ise õppida tegema, sest see aeg ja raha, mis kulub tühja tuule tallamisele kauplustes ja "peaaaegu" esemete ostmisele, jääks millegi vajalikumaga tegelemisele.

5. Aeg, mis on kasutatud iseenda keha tundmaõppimisele, on targalt veedetud aeg ning annab tulevikus  head "kasumit".  Ei maksa arvata, et kui sirge kottkleit pole 10 esimest korda sobinud, hakkab 11.-ndal korral sobima, sest liivakellale ja pirni figuuriga naisele need lihtsalt ei sobi ning selliste kleitide jätkuv selgaproovimine on väga mõttetu. Tehke ära eeltöö endale sobivate lõigete, värvide ja mustrite osas ning shoping muutub hulga tõhusamaks.

Mõnusat kevade algust ning olge kaunid!

Isiklik signatuur. Mis see veel on?

Mõeldes mõnede tegelaskujude (nt James Bondi, Hercule Poirot' või minu pärast kasvõi "meeleheitel koduperenaiste") ning reaalsete inimeste (nt Karl Lagerfeld, Brigitte Bardot või Marilyn Monroe) peale, tuleb meile ilmselt silme ette väga konkreetsete väliste tunnustega isikud. James Bond ilma oma klassikalise ülikonna, väljapeetud ülbuse ja kuiva raputatud martiinita või Hercule Poirot ilma viimse detailini lihvitud välimuseta (eriti tema vuntsid, tugevad kulmud, kaabu ja jalutuskepp) oleksid lihtsalt tegelased mõnes filmis, kuid need detailid teevad neist need, kes nad on - kergelt meeldejäävad ning samas jäljendamatud isiksused. Just väiksed omapärased kiiksud teevad inimesed( antud juhul siiski filmitüpaažid) unustamatuteks ja ajatuteks.

Kuidas aga enda puhul avastada seda eripära ja teha sellest enda unustamatu "allkiri"? Üheks võimaluseks on leida oma välimuses mõni siiani tihti hoopis häiriv ja varjamistvääriv eripära. Nt ei kujuta me ette Cindy Crawfordi või kasvõi meie enda Tiiu Kuiki ilma omapärase sünnimärgita. See võib olla aga hoopis omapärane soeng vmt. Heaks näiteks on USA Vogue peatoimetaja Anna Wintoure oma bobisoenguga.

Kui me midagi enda välimuses omapärast ei leia, siis on vaja appi võtta välised vahendid. Lihtsaim viis on ehted. See võib olla vanaemalt päranduseks saadud või antiigiärist leitud uhke sõrmus, käevõru või kaelakee. Samuti "töötab" kunstnikult spetsiaalselt just teile tellitud ehe.

Aksessuaaridega on üldse lihtne. Kes on lugenud raamatut "Saatan kannab Pradat" (jah, just lugenud, mitte ainult filmi näinud - filmis see nõks ei tule välja), siis see peaks mäletama neid lõputuid valgeid Hermes'i rätikuid, mida "saatan" endale iga riietuse juurde külge sidus (koht polnudki oluline, lihtsalt ilma selle rätikuta ta keeldus kuhugi minemast). Signatuurne aksessuaar võib olla käekott, jalanõud või miks ka mitte - kindad.

Isikliku personaalsuse puhul võib rääkida ka mingist joogist ( James Bond oma kuiva segatud martiiniga või Anu Saagim šampusega), mida alati väljas olles tellid või mõni söök, mis on just teile omane. See võib olla ka mõni käitumisjoon, kas käepigistus, naeratus või uksest sisenemine. Ühesõnaga - mis iganes, kuid just teile omane väike "kiiks".

Signatuur on välimuse järjekindlus, personaalsus ning jätab meid teistele meelde. Enda signatuuri üle tasub mõtiskleda ja leida endas üles just see "midagi", millega ennast meeldejäävaks teha.

Naeratust teie tänasesse päeva ja nautige võrratut karget ning päikeselist talveilma!

"Kuidas olla jumalik" by Caroline Cox

Tahtsin jagada oma kallite lugejatega ühte äsjailmunud stiiliraamatu lugemiskogemust, millest on küll juba kirjutatud, kuid hoolimata sellest teen ka omapoolse väikse kokkuvõtte.

Alustaksin selle raamatu puhul välisest poolest - kujundaja on küll olnud väga tasemel. Raamat pakub tõelist silmailu oma kaanekujunduse, roosa järjehoidja, pildimaterjali, paberivaliku ja sisulise liigendatusega. Väga naiselik ja stiilne, minemata läilaks. Mõnus käes hoida ja nautida pimedal ning külmal talveõhtul nagu raamatuski soovitatud klaasi veini ja karbi šokolaadiga.

Sisulise poole pealt minu ootused väga kõrged just ei olnud ja ilmselt just seetõttu tegelikult üllatas päris positiivselt. Ma ei tea kui palju on minu blogi lugejate hulgas inimesi, kes kõiki erinevaid trikke ja nippe, mis kasvõi naisteajakirjades ilmuvad, reaalselt kasutavad. Enda puhul võin öelda, et vahel loen need läbi, kuid enamiku unustan sealsamas.

Antud juhul ongi tegu natuke nagu paksu naisteajakirjaga, kus kõik need nipid on kenasti kokku kogutud ja esitatud mõnusa süsteemsusega, puudutades päris paljusid erinevaid teemasid. Tavalise meigi-, dieedi- ja riietusnippide kõrval jagatakse teadmisi, kuidas flirtida, olla sisemiselt glamuurne, mõjusalt ruumi siseneda ning kõneleda nagu tõeline staar.  

Tuleb tunnistada, et olen paar soovitust võtnud ka enda igapäevasesse arsenali ja paari teist  nõuannet otsustanud kasutada sobival juhul. Kindlasti on siin häid soovitusid neile, kes on nö avaliku elu tegelased ja on seega teiste pideva tähelepanu all. Tulevased staarihakatised võiksid küll sealt ühte-teist kõrva taha panna.

Selge on see, et ega nüüd nii lihtsalt ka jumalikuks ei saa ning kopeerimine mõjub tihti võltsilt, sest  me oleme kõik omamoodi unikaalsed, aga igatahes saab antud raamatut lugedes vähemalt positiivse emotsiooni, mis polegi nii vähe. Läbi raamatu käib aga üks ühine joon: teadmine, et elu on eelkõige mäng, mida võiks mängida mõnuga, enda reeglitega ja võimalikult pingevabalt. Püüe olla Marilyn, Brigitte või Audrey teeb meist parimal juhul haleda klooni, kuid olles ehe Signe, Katrin või Merle, teeb meid eriliseks.

Olge siis rõõmsad, sest rõõm teebki meid kõiki jumalikuks!

Puhas edevus

Algselt mul ei olnud siin blogis planeeritud esitleda oma üht pikaaegset kirge ja armastust, kuid ka minust saab ühel hetkel edevus võitu ja otsustasin näidata oma paari viimase nädala õmblussaavutust. 

Nimelt tegin endale üle tõeliselt pika aja (vist üle 10 aasta) villase mantli. Kanga ostsin oma ühest lemmikkangapoest Saana ja tegu on korraliku kašmiiri ja villaseguga. Loomapäästjate lohutuseks ja vabanduseks võin öelda, et kasutatud naarits on täiesti secondhänd. Nööbid leidsin samuti kodu lõpututest varudest. Vooder on päris huvitav tumelilla ja musta segu, sest ma ei usu tavalistesse igavatesse voodritesse :). Mantlil on ka püstkrae, mis hetkel küll piltidelt ei paista.

Kuna mannekeen on veidi lühema pihaga kui ma ise, siis jäi ülaosa piltidel veidi  kohmakam kui mu enda seljas. Tunnistan, et mu fotograafioskused vajavad tõsist lihvimist.

Ausalt öeldes, olen selle saavutusega päris rahul, kuigi higi, verd ja pisaraid oli kõvasti :). Seljas on ka esimene "laborikatsetus" möödas ning see õnnestus igati.

Mõnusat päeva ja olge loomingulised!

Mõningaid uitmõtteid seoses "kübaradraamaga"

 Vaatamata sellele, et muudkui räägitakse, et mis tähtsust on välimusel ja pole oluline ning muu selline silmakirjalikkus, piisab ainult ühest Rootsi riigivisiidil kantud peakattest kui ununevad kõik muud riigi tulipunktis olevad küsimused. Rootsi riigivisiidi tegelik tähtsus ja ülesanne on täiesti tagaplaanil ning isegi hr President isiklikult esineb kaitsekõnega riietuse teemal, valades sellega kõiki suhtekorralduslikke nõuandeid eirates (ära tee välja) ainult õli tulle. Facebookis on moekunstnike ja moeringkonnaga seotud inimeste hulgas suht ühene arvamus ja see ei ühti meie armsa Presideni omaga. Isegi mu moest mittehuvituv 14 aastane tütar arvas, et miks hr Ilves võtab sõna teemal, millest ta midagi ei tea?

Igatahes tõestas antud visiit veelkordselt Chaneli tuntud lauset: "Hästi riietatud naise puhul märkavad kõik naist, halvasti riietatud naise puhul räägitakse tema kleidist". Ilmselgelt on praegusel juhul suured staarid klieidid, kübarad ja mantlid. Tahame endale seda tunnistada või mitte, kuid välimus on sõnum ja visiitkaart nagu ma olen juba piisavalt palju rääkinud ja antud juhtum tõestab selle väite tõesust küll igati.

Mis siis Evelin nii valesti teeb, et see enamikku Eesti rahvast nii erutab? Ilmselgelt ongi see oma stiili puudumine. Antud juhul on ka näha, et head maitset raha eest osta pole võimalik. Teades veidi tagamaid, siis tegemist on veidi põikpäise persooniga, kes häid soovitusi ei soovi eriti kuulata.  Suvaline seltskonnatäheke vaevalt  kellegile korda läheks, kuid olles riiklik visiitkaart, on vaja oma ego maha suruda ja kuulata spetsialiste. 

Kõik me ei saa presidenti valides oma esidaamiks Michelle Obamat või Carla Brunit, kuid antud juhul oleks tõenäoliselt parim valik mitte iga "loomingu" tutvustamine, vaid klassikale (mis ei võrdu igavaga) kindlaks jäämine. Et selliseid "loominguid" välja kanda, on vaja tugevat isiksust, vahest nt Signe Kivi võiks selliste outfitidega olla maitsekas. Samuti on suur komistuskivi erinevate moekunstnike loomingu miksimine ja sellega täieliku ühtsuse puudumise loomine. Esileedi ei ole mingi moesaadik, vaid presidendi saatja, kes peaks olema taustal, aga mitte kogu aeg esiplaanil. Riigivisiidi ülesanne on siiski kahe riigi suhete korraldamine, mitte prouade klieididraamad.

Ma poleks sellel teemal oma blogis sõna võtnud, kuid siin on tõesti üks suurepärane näide, kui oluline on iseenda tundmine ja oma stiili leidmine, mitte iga "loomingu" või moesuunaga kaasa jooksmine. Õnneks meist enamikul pole tarvis viibida rahva silma all, kuid sellegi poolest tasub mõelda enda välimusega antava sõnumi üle.

Õppigem siis iseennast tundma ja seda ka oma välimusega toetama!